Tehnika & meditsiini kuratlikud sammud jumaluse poole

Tänapäeva tehnika ning meditsiin on viimase saja aastaga kuratliku kiirusega: kosmose lend ei ole enam ulme, vigaseid on võimailik parandada, ning suures mahus terve inimkond mandub. Inimene on suudab vastu hakata loodusjõududele, ning hoida igat väärakat elus „humaansetel põhjustel“. Mis kuradima elu see on. Igal väärakal vaimuhaigel debiilikul on õigus elule, igal nõrgal vigasel on õigus elule – puhas jama. Inimene on nagu katk/vähk sellel planeedil: tapab, tarbib, kulutab, ehitab, hävitab. Täitsa ausalt meid ei ole vaja siia, me oleme mõttetu liik elusolendeid, meil puudub eesmärk, inimkonna eksistentsil pole mitte mingit põhjust… oi unustasin on küll - tappa, tarbida, kulutada, ehitada, hävitada. Enamus tänapäeva inimesi, kui nad oleks sündinud mõni sada või kaks aastat tagasi poleks arvatavasti teismeliseks elanud. Mina seal juures poleks arvatavasti vist isegi 15nenda eluaastani elanud. Mitte eet ma usuks jumalasse või saatusesse, aga kui poleks olnud välist sekkumist, poleks keegi neist vigastest ja haigetest tegelastest ellu jäänud, ning pärast seda kui nad ärkasid, surmasuust päästetuna, mis neid ees ootab, mitme aasta pikkune taastumine, ning enamus juhtudel täieliku 100%’list taastumist ei ole, kogu elu enne seda juhtumit, on igaveseks kaotatud, seda ei saa enam iial tagasi. Muidugi kõrvalseisjal on kerge öelda, et tuleb ainult natukene vaeva näha. Aga ega tema tunne ega tea seda valu ja raskust mida neil tuleb kannatada, et elada vähegi normaalset elu, kui see üldse võimalik, mõnel üksikul võib olla õnnest see, aga kergelt see ei tule, ning enamus ei näe et see vaev on seda väärt.