Inimene kui sotsiaalselt tundeline olevus....

Teine osa

Eelmises osas juttu olnud sotsiaalsetest elutarkadest olenditest leidsime ühe põhjuse miks mõned inimesed on valinud ebasotsiaalse eluviisi. Teiseks põhjuseks minu arvates on armastus, mis on kõvasti ülehinnatud. Muidugi jah, järglased tulevad kahe erisoost olendi vahelisel koostööl või siis ühepoolsel pealesurumisel. Tänapäeval pole aga võimalik enam selline asi, et lapsed sünnivad rõõmsalt igale inimesele (mitte et ennemgi 100% seda oli) kuid praeguses ajastus on enamus laste sünde läbi armastuse.
Minu mõtted armastusest ei ole just eriti rõõmsad. Jaa ma tead, mul on ema isa, jaa nad on seni maani koos. Aga mina ei tea mida nad üksteisele tunnevad. Tavaliselt käbi asi nii, et inimene meeldib või ei meeldi vaid esimesel kohtumisel ning mõni aeg pärast seda kuni õpitakse teda väheke paremini tundma, ning esmakohtumise ilusioon, võib ka öelda maagia saab läbi ning hakatakse nägema selgelt, siis se emotsioon muutub vastupidiseks, haruharva jääb samaks, eriti meeldimise puhul ning on ka juhtusid kus jäädakse hoopis ükskõikseks. Need inimesed kes on sellist olukorda korduvalt läbielanud – kus on ükskõiksust ning mittemeeldimist rohkem kui meeldimist on jõudnud järeldusele pärast pikka alateadvuslikku uurimistööd, et pole mõtet piinata ennast parem leida endale nurgake kus saab olla õnnelik üks, või väheste heade tuttavatega, kes ei pruugi olla samas olukorras kui nemad.

Sellistele järeldustele jõudmine on vaevaline ning raske tee, mitte kerge, nagu enamus arvab, kui te arvate et nad kõik on 100% rahul selle valikuga mis nad tegid, siis eksite. Kui jumal – kõikvõimas ja igavene, oleks päriselt olemas ning kõigile teada, siis olen täiesti kindel endas, et nad kõik süüdistaksid teda oma raskes ning „raskes“ elus.