Endine astronaut: UFOd on olemas!

Mitchell, kes osales 1971. aastal Apollo 14 missioonil, tuli oma väitega välja UFOdesse ja maavälisesse elusse uskujate viiendal konverentsil (X-Conference), vahendab Daily Telegraph.

Jaa, ma olen ka nõus, et tulnukad eksisteerivad, kui mul on raske uskuda, et nad meie planeeti on juba külastanud ning seda enam, veel alla ka kukkunud. Need, kes aga väidavad surm-tõsiduse ning veendumusega, et meie, inimkond, oleme ainukesed intelligentsed elusolendid, terves olemasolevas universumis, kus on miljoneid galaktikaid, mitmeid miljoneid tähesüsteeme, ning mitmeid kümneid miljoneid planeete.

Me vaevalt üldse teamegi midagi väljaspool oma planeedisüsteemi, kurat me pole veel teisele planeedilegi läinud ning isegi see kuule maandumine on väga kahtlane oma lehviva lipuga vaakumis.

Ma ei taha küll üldistada, ega enamjaolt need tegelased kes väidavad, et tulnukaid pole, on arvatavasti ka usklikud, need samad tegelased kes karjusid alles veidike aega tagasi, et maa on lapik, päike keerleb ümber planeedi Maa, ning nõiad tuleb „ahju panna“. Selliseid tegelasi on raske tõsiselt võtta, juba ende naiivne enesekeskne arvamus ei lase neid terve mõistusega inimesteks pidada.

Kuid jah, tulnukad on olemas, seda kas nad aga näevad välja nagu mõnes valmis tehtud filmis ning lendavad „lendavate taldrikutega“ on ka kaheldav – see ju vaid inim-fantaasia.

Inimkonna naiivne arusaam, MIS ON KUNST

Enamus meist, kui mitte kõik on harjunud nägema kunsti üksnes kui midagi eksootilist ja mitte igapäevast, nagu näiteks, maalid, joonistused filmid ja muu selline. Aga see on vaid imepisike osa kogu kunstist, sest kunsti näeme me iga päev igal pool iga kell - mil me silmad lahti ning töökorras.

Kõik mis kunagi valmis meisterdatud on kunst, see sama tool kus istud, see sama laud, arvuti, monitor ning hiir on kõik üks ja see sama: KUNST. Miks on see nii, et seda ei peeta kunstiks, põhjuseks arvatavasti see, et rahvas on ignorentne ning naiivne, nähes asju vaid sellisena millena ta seda tahab, või on võimeline nägema... oma kitsa silmaringiga. JAH, TE OLETE KÕIK NAIIVSED IGNORENTSED NING KITSA SILMARINGIGA "RAHVAS".

See aga ei tähenda, et nüüd maailma lõpp, ei, pärast minu seletuse läbi lugemist olen kindel, et suudate maailma väheke teise nurga alt vaadata, ning avastate end avastamas, et olete avastanud asju mida ennem pole üldse märganudki, nagu näiteks, kui lahedasti see tool või laud on tehtud, ning siis mõtlete: "mina ei suudaks küll midagi sellist teha, ma olen ikka nii hale."

"Ma tahan ennast tappa..."

Meil on terve suur hunnik õigusi antud: õigus elada, õigus töökohta omada, õigus rääkida jne. jne. Aga, miks ei ole inimesele antud õigust endal oma elu võtta. Nii pea kui keegi seda teha proovib siis on pooled linna politseinikd, meedikud ja päästijad kohale lennanud ning proovivad oma elusid riskides seda ühte tegelast elus hoida... hoolimata sellest, et ta ei taha seda.

Kui inimesel on õigus elada, siis tal peaks olema ka õigus oma elu võtta. Kui te paneksite end tema positsiooni, kus ainus pääse on end a maha löömine. Te olete juba näiteks katuselt alla hüppamas, ning huljanud maailma enda ümber, tuleb jörsku mingi idioot ning tirib su katusele tagasi. Rahvas plakustab ümber ringi ja külavad võidu hõisked. Aga kas sa tunnete, et olete midagi võitnud. Mis tundega sa nüüd oma elu edasi elad, mida sa enam elada ei taha.

Psühiaatri käest sa ei pääse, sind tembeldatakse hulluks, või antakse muud hiilgavad tiitlid, hoitakse sind kusagil pehmes ruumis kinni ning kolm korda päevas tuuakse sulle paarkümmend erinevat sorti ravimeid ning pakutakse putru süüa. Mmmmm kuninga elu, onju.

Kui inimene on otsustanud enda elu võtta, siis peaks tal laskma ka seda teha, muidugi on ka erandeid mõnel peabki laskma kannatada, terve elu. Aga sinu suvalisel tegelasel võiks ju ikka lasta teha mis ta tahab.

kas lesbi suhe on aksepteeritum?

Ei tea kas asi on minus või, et gay pornit ei ole nii palju ning seda ei promota ka nii palju kui lesbi pornot. Ja mitte ainult pornot, tänapäeval on juba võimalik näha täiesti suvalises reklaamis vihjeid sellele. Paneb kohe mõtlema, et lesbisid ning geisid ei panda ühte patta. Võib olla selle pärast, et raske on lahti saada meesdominantsest ühiskonnast.


Natsi-Saksamaal kui Hitler võimul ning "puhastas ühiskonda" on teada, et ära pühiti ka mehed kes armastasid mehi, aga huvitav kas sama tehti ka kuumade girl-on-girl actionit teinud naistega. Alles oli uudis selle kohta kuidas jälle üks kuulsus oma lesbi suhte lõpetas (kui seda üldse oli). Reaktsioon pea olematu.


Meestele meeldib lesbi, ning naistele gei, kindlasti mitte kõigile, kuid enamjaolt nii see on. Gei paraad juba oli... kus on lesbi paraad, kas seda on üldse vaja? Pole veel näinud ühtegi tegelast karjumas midagi halba lesbide kohta. Või sa oled?

Homoseksuaalsus ehk homoseksualism ehk omasooiharus

Võib öelda, et me elame ühiskonnas kus homoseksualismile vaadatakse küll viltu, kui samas, enamus inimesi eriti ei huvita, kes on gey, kes on lesbi - vähamalt nii kaua kuni neil ise ei tule sellistega kokkupuutuda, sama käib ka minu kohta.

Miks aga kuuleme (meedias) rohkem gey meestest kes jälle tahavad abielluda, ning rahvas läheb: "ROAR, burn the bastards". Aga kui tegu on lesbi suhtega, siis miskipärast on masside reaksioon palju leigem... kas lesbi suhe on aksepteeritum?

to be continued....

Tehnika & meditsiini kuratlikud sammud jumaluse poole

Tänapäeva tehnika ning meditsiin on viimase saja aastaga kuratliku kiirusega: kosmose lend ei ole enam ulme, vigaseid on võimailik parandada, ning suures mahus terve inimkond mandub. Inimene on suudab vastu hakata loodusjõududele, ning hoida igat väärakat elus „humaansetel põhjustel“. Mis kuradima elu see on. Igal väärakal vaimuhaigel debiilikul on õigus elule, igal nõrgal vigasel on õigus elule – puhas jama. Inimene on nagu katk/vähk sellel planeedil: tapab, tarbib, kulutab, ehitab, hävitab. Täitsa ausalt meid ei ole vaja siia, me oleme mõttetu liik elusolendeid, meil puudub eesmärk, inimkonna eksistentsil pole mitte mingit põhjust… oi unustasin on küll - tappa, tarbida, kulutada, ehitada, hävitada. Enamus tänapäeva inimesi, kui nad oleks sündinud mõni sada või kaks aastat tagasi poleks arvatavasti teismeliseks elanud. Mina seal juures poleks arvatavasti vist isegi 15nenda eluaastani elanud. Mitte eet ma usuks jumalasse või saatusesse, aga kui poleks olnud välist sekkumist, poleks keegi neist vigastest ja haigetest tegelastest ellu jäänud, ning pärast seda kui nad ärkasid, surmasuust päästetuna, mis neid ees ootab, mitme aasta pikkune taastumine, ning enamus juhtudel täieliku 100%’list taastumist ei ole, kogu elu enne seda juhtumit, on igaveseks kaotatud, seda ei saa enam iial tagasi. Muidugi kõrvalseisjal on kerge öelda, et tuleb ainult natukene vaeva näha. Aga ega tema tunne ega tea seda valu ja raskust mida neil tuleb kannatada, et elada vähegi normaalset elu, kui see üldse võimalik, mõnel üksikul võib olla õnnest see, aga kergelt see ei tule, ning enamus ei näe et see vaev on seda väärt.

Kassi jalutamise paradoks

Kassi omanikud enamuses teavad, et kassiga väljas jalutamine ei olegi tegelikult kassiga jalutamine, vaid kas jalutab hoopis sind! Olen näinud nii mõnigi kord kuidas mõni kassiomanik peentes, stiilsetes riietes proovib jalutada oma harjatud looma, nagu koera. Ta proovib juhtida kassi jalutus retke, nii kuidas vähegi võimalik, ning kui viimane ei tee asjast ollagi siis sikutatakse rihmast kõigest jõust – loomulikult kui sul ei juhtu just olema pseudo-kass siis ainus tulemus on see, et rihm katki ning kass putku. Siis on näha päeva koomilisemat olukorda, kass ees ning pereolend järgi.

Muidugi ega nad, st. pereolendid, ei käitu meelega nii naiivselt… enamjaolt vähemalt mitte, ning on enamjaolt tõsiselt mures oma looma turvalise pärast kuna viimane pole ju su tavaline kass (loomulikult kodukass, kui oleks siis ei käiks ka rihmaga).

Kõige targem on:

1. Oma looma üldse mitte välja lasta
2. Hoida teda kui lihtsalt öömaja pakkujana
3. Või siis mitte rihma otsas teda „jalutada“ (kass näeb siis tavaliselt välja nagu jahikoer) vaid lasta tal vabalt olla kuid samas hoida ka silm peal ning kui vaja siis nagu superman lennata ta juurde ning teha mis…. Teha vaja.

Mina isiklikult eelistan esimest valikut, kuid vahest siis kasutan ka (suure virisemise peale) ka viimast varianti. Nii et kui otsustate endale kassi võtta siis otsustage ennem ära mis viisil te teda hoidma hakkate – nii mõnigi eelnevalt mainitud koomiline
tagaajamine võib lõppeda väga kurvalt, ning seda enamjaolt pereolendile.

Pedofiilia ei ole haigus see on inimloomuses

Mõni aasta tagasi, kui oli päevavalgele tulnud üks pedofiilia juhtum siis ühes foorumis käis raske taplemine. Igaüks kriiskas oma arvamusi ning seisukohti – lühidalt kujuta ette, mõni sada venda pisikesel areenil ning igal ühel on kirves millega ta raiub oma seisukohta – „battle royale“. Muidugi on selline tegevus taunimist väärt, ning ma kohe kindlasti ei poolda, ega levita pedofiilseid tegusid. Tahan lihtsalt selgitada oma seisukohta.

Iga inimene on sünnist saati kuni surmani pedofiil, aga vaid mõni üksik on tegudes pedofiil, see on sama mis jala fetiš. On vaja ainult õigeid tõukeid ning mõjutusi ning oledki valmis pesuehtne „laste armastaja“.

Loodan, et keegi ei solvunud… las ma selgitan nüüd täpsemalt. Kui sa oled väike, siis sulle meeldivad samamoodi endasugused väikesed….. inimesed – ei saa öelda tüdrukud või poisid, sest leidub ka omasooiharaid. Igatahes saad teismeliseks, sulle ikka meeldivad inimesed sinu vanusegrupis mõni aasta üle ning rohkem kui mõni aasta alla. Ma ei taha nüüd imelikult kõlada, aga need kellele meeldivad endast mitmeid-MITMEID aastaid vanemad, on palju imelikumad kui need kes eelistavad nooremaid.

Lõpuks kui oled juba pensionär siis ma väga kahtlen, et kui tahad oma sugutungi rahuldada, siis sa lähed otsima endasugust või veel vanemat kõndivat laipa. Loomulikult sa tahad ikka noort ja värsket verd.

www.wikipedia.com ütleb pedofiilia kohta, et see on vaimne haigus – vaidlen vastu. Kui laste armastamine on haigus siis hingamine on ka haigus (natuke kohatu võrdlus, aga käib küll).

Et inimesest saaks pedofiil ei ole vaja eriti palju, vaja lihtsalt palju kokkupuuteid noorte… inimestega samal ajal olles ise ka noor, ning kui saad veits vanemaks sa lihtsalt leiad, et see väike laps on palju armastusväärsem kui mingi keskealine mutt või ätt.

Selgitan veel kord, ma ei poolda pedofiile ega nende tegusid, kuid ma ka ei usu, et see on haigus, inglise keeles oleks see: „its only human“. Kui ei taha, et sinu lapsest saaks pedofiilsete kalletega tegelane (veel hullem, kui omasooihar pedo.) siis vaadake ilusti järele millises keskkonnas teie lapsed viibivad ning kuidas nad käituvad teiste lastega. Kui see laps juba varases eas tunneb huvi teise endasuguse (veel hullem kui samast soost) lapse vastu - seksuaalselt, siis see on juba märk – edaspidi otsustab tema edaspidine kokkupuude seksuaalsetel teemadel.

DELFI kommentaarium on vajalik

Eile www.delfi.ee uudisteportaalis, oli teade "Naine jäi bussi ukse vahele, bussijuht sai rusikat tunda". Ning nagu alati rahvas lendas nagu tuvikari nokkima. Mõned nokkisid ühte ja teised teisi ning siis veel üksteist ka. Ma oletan, et rahvas on kursis selle uudisega ning teab millest räägin.

Igatahes mina kaine mõistusega kommenteerija, mõistsin loomulikult rusikamehe ning uste vahele jäänud naise (kes olevat olnud rase - kinnitamata) käitumise hukka. Ma ei julge öelda, et lugesin läbi kõik kommentaarid, kuid enamuse küll ning suur osa rahvast kiitsid veel seda rusikameest , ning tegid bussijuhti/e maha. Mõni üksik oli kel mõistus peas, ja nii mõnigi pani päris humoorika kommentaari maha ning mina sain sellest inspiratsiooni:

hommikul astusin kodust välja, koridoris tuli vastu naabritädi, ütles tere, sõitsin kohe molli.
läksin peatusesse et osta putkast piletit, hind oli tõusnud ühe krooni võrra, sõitsin paugupealt molli.
bussis ei olnud istekohta, kuid enne peatust tõusis mu ees püsti üks 13 aastane tüdruk, tahtis vist maha minna, sõitsin ikkagi molli.
lõpppeatuses enne uste avamist seisin ukse juurde, et saada esimesena välja, bussi kuradi üks sõitis molli.
läksin juhi juurde sõitsin kotiga molli, kas ta siis ei näinud peeglist et kui ma nii lähedal olen, siis uks sõidab molli.
igatahes lõpuks jõudsin kooli, all gardeks sain pundiga kokku, tervituseks sõitsime üksteisele molli.
loengus õps mega igav tekkis tahtmine sõita molli, selle asemel joonistasin hoopis kuidas sõidan õpsile molli.
kooli lõppedes lähen koju, astun uksest sisse ema sõidab panniga molli: poiss, kurat sa sõidad kõigile suvalt molli. tahad ma sõidan sulle molli.
ma mõttes: sa juba tegid seda, kuradi mutt üks päev sõidan sulle molli.

DELFI kommentaariumon vajalik!! Kast te pole minuga nõus, niimõnigi kunstnik saaks huvitavaid teemasid , nagu minagi.

Juma - tahaks and jalaga.

Kolmas osa

Kui me elaksime pragu sellises ühiskonnas/maailmas, kus kõik inimesed teavad, et Jumal ON olemas - ning seda ta tõesti ka on - seal. Siis kindlasti iga teine (arvatavasti kõik, aga vaid pooled nendest teevad seda avalikult) tahaks virutada talle jalaga. Põhjus on lihtne: Kuradi Jumal, miks mu elu nii pask on, ma tahan rohkem raha, rohkem süüa, rohkem ... kõike!!

MA oleks arvatavasti üks nendest. Muidugi Jumal mõtleks kah samal ajal: hmm kuidas oleks uue suure uputusega, äkki jäävad vait, ma tahan rahus pornot vaadata, ei saa ju rahus pihkupeksta - oletades, et Jumal on meesoost, või vähemalt on tal mingi suguelundi taoline asjandus olemas - ta tahab ju ka mõnu tunda - ning naista ta ei taha, üks Jeesus juba oli ju.

Igatahes tuleme tagasi reaalsusesse. Mida see "Jumal" siis tegelikult meile annab: ettekäände, õigustuse, vabanduse ning mõnele eesmärgi. Jumala nimel me tapame, vägistame, vallutame ning diskrimineerime.

Hmm, usu või ära usu, ma ise ka ei saa sotti praegu kuhu ma selle juttuga esialgu minna tahtsin, kuid üks eesmärkidest sai täidetud. Jumal teab milline näeks meie maailm välja praegu, kui kristlust poleks tekkinud - mitte, et Jumal olemas oleks. Vahest ajab mind ennast ka närvi, et miks ma võta ta nime suhu, kui ma isegi ei usu, et ta olemas on

... mitte, et ta on.

Inimene kui sotsiaalselt tundeline olevus....

Teine osa

Eelmises osas juttu olnud sotsiaalsetest elutarkadest olenditest leidsime ühe põhjuse miks mõned inimesed on valinud ebasotsiaalse eluviisi. Teiseks põhjuseks minu arvates on armastus, mis on kõvasti ülehinnatud. Muidugi jah, järglased tulevad kahe erisoost olendi vahelisel koostööl või siis ühepoolsel pealesurumisel. Tänapäeval pole aga võimalik enam selline asi, et lapsed sünnivad rõõmsalt igale inimesele (mitte et ennemgi 100% seda oli) kuid praeguses ajastus on enamus laste sünde läbi armastuse.
Minu mõtted armastusest ei ole just eriti rõõmsad. Jaa ma tead, mul on ema isa, jaa nad on seni maani koos. Aga mina ei tea mida nad üksteisele tunnevad. Tavaliselt käbi asi nii, et inimene meeldib või ei meeldi vaid esimesel kohtumisel ning mõni aeg pärast seda kuni õpitakse teda väheke paremini tundma, ning esmakohtumise ilusioon, võib ka öelda maagia saab läbi ning hakatakse nägema selgelt, siis se emotsioon muutub vastupidiseks, haruharva jääb samaks, eriti meeldimise puhul ning on ka juhtusid kus jäädakse hoopis ükskõikseks. Need inimesed kes on sellist olukorda korduvalt läbielanud – kus on ükskõiksust ning mittemeeldimist rohkem kui meeldimist on jõudnud järeldusele pärast pikka alateadvuslikku uurimistööd, et pole mõtet piinata ennast parem leida endale nurgake kus saab olla õnnelik üks, või väheste heade tuttavatega, kes ei pruugi olla samas olukorras kui nemad.

Sellistele järeldustele jõudmine on vaevaline ning raske tee, mitte kerge, nagu enamus arvab, kui te arvate et nad kõik on 100% rahul selle valikuga mis nad tegid, siis eksite. Kui jumal – kõikvõimas ja igavene, oleks päriselt olemas ning kõigile teada, siis olen täiesti kindel endas, et nad kõik süüdistaksid teda oma raskes ning „raskes“ elus.

Inimene kui sotsiaalne olevus…

Esimene osa


Milline on sotsiaalne inimene, kuidas lahti seletada seda, et kuidas käitub ning mõtleb sotsiaalselt aktiivne inimene. Kas sotsiaalne inimene on ka elutark inimene….. kui nii siis milles see väljendub, ning kuidas on võimalik saada sotsiaalseks inimeseks ja kas see on üldse vajalik.


On palju räägitud (ei tea kes) ning olen sellest ka palju kuulnud (ei tea kust), et inimene on sotsiaalne olevus, kes ei ole võimeline elama ilma teiste inimesteta, ning kui ta seda teeb siis seda mõistetakse hukka ning üldse vaadatakse halvas valguses. Kas me peame olema sotsiaalselt aktiivsed, mis on selle põhjuseks, kas inimene kes ei taha , või pole isiksuselt selline, peab end sundima sellega tegelema. Nn. antisotsiaalsed inimesed, kes on valinud eluviisi, kus neil on minimaalne kokkupuude teiste inimeste, seejuures juttu ei ole Jaapanis viimastel aastakümnetel tuntust kogunud otakute ning hikikomoride teemal. Nii mõnigi on leidnud, et ta ei tunne end hästi seltskonnas kes peab end elutargaks, ning sotsiaalselt aktiivseks inimeseks. Miski pärast enamusjuhtudel on nendeks elutarkadeks ja sots olenditeks, tegelased, kes viidavad aega klubides pidutsedes, ning iganädala vähemalt kahel korral joovad end lampi, see juures veel on ära proovinud kõik alkohoolsed joogid ning viimasega käib ka käsikäes suitsetamine. See on 20. sajandi viimasel kümnendil ning 21. sajandi alguses välja kujunenud noorte, pane tähel NOORTE, kultuur, mitte et seda ennem ei olnud, kuid lihtsalt, põhjus on selles, et mina elan praegu ning mitte sada aastat tagasi mil oli või ei olnud selline asi. Ja pole ka ime et on inimesi kes ei taha sellises seltskonnas olla, nad on leidnud ajastule vastavalt uue eluviisi, mida varem polnud olemas – interneti sotsiaalsed olendid, muidu see on vaid üks osa kuhu kuulub vaid üks kolmandik (kinnitamata arv) inimestest.

Sai vahelduseks midagi ego-tarka juttu ka ajada. järgmised osad tulevad ka varsti, seal hulgas tuleb juttu jumalast ning praegusest ühiskonnast.

AK luuletus - "Meesaju"

Pühendan selle luuletuse endale ning kõigile neile kes seda lugeda raatsiva.

Nõme esmaspäeva hommik,
jälle on olla paha.
Läksin ju magama alles veits enne kui tuli hommik.
Meesvasar peksab vastu keha,
unenägu oli jälle illegaalne mix.


Vana nahka nähes tahaks panna paska.
Mandariini koore moodi nahk,
see tuleb panna lukutaha tuppa.

Noort nahka nähes tekib tahtmine,
oleks vaja pehmet auku.
Vanakaru ütleb: perse mine.
Ma vajan noort pauku.

Tundke lõbu mu meistriteosest, seal on ainult kaks rida mis mul oli ennem valmi mõeldud, muu on kõik kohapeal.

AK Egotsentriline Mõttemaailm ehk AKEMM

Mina olen AK. Siine ajaveeb on mõeldud puhtalt selleks, et ma saaksin supelda oma egos ning jagada oma egoistlike maailmavaateid ning muud taolist.

Kõik siin avaldatud ning tulevikus avalduvad mõtted on minu puhas väljamõeldis, ning kindlasti võib tulla ette mõni kirjaviga - need on arvatavasti taotuslikud - ning kui mõnele tundub, et ma kannatan raskemat sorti depreka all, siis ma ütlen kohe ära, et selles kohe kindlasti asi ei ole.

Nüüd aga oodake ning lugege ning muidugi avaldage ka oma "Egotsentrilist Arvamust" ehk oEA.